Suguvõsa saladused IV

Täna tegime perega teoks kauaplaanitud reisi Emajõe-äärsesse Võnnu kihelkonda, kust kirikuraamatute järgi Juskede suguvõsa pärit on. Õigupoolest olin ju selles piirkonna ka varem korduvalt käinud, aga nüüd, uurides suguvõsa ajalugu, vaatasin kõiki paiku hoopis teise pilguga.

Kõigpealt võtsime Tartust suuna Kaagverre. Sealne jõeäärsesse mõisa härrastemaja kohale ehitati 1950. aastail erikooli stalinistlikult suurejooneline hoone. Iseenesest imeilus paik. Kui koolimaja kapitaalremondi läbib, saab ka Kaagvere uue värske näo.

Edasi sõitsime Võnnu, kus minu kursavend Urmas Paju kirikuõpetaja ametit peab. Võnnu kirik on väidetavalt suurima põrandapinnaga maakirik Eestis. Sellele tiitlile pretendeerib ka Kambja kirik.

Nõukaaeg hävitas omaaegse väga rahvarohke koguduse. Täna on Võnnu koguduses maksumaksjaid mõnesaja ringis. Samas on kirikuhoone ilusasti korras ja pakub sakraalarhitektuuri huvilistele palju avastamisrõõmu.

Võnnus külastasime ka vana surnuaeda, kuhu minu paarisaja aasta eest lahkunud esivanemad maetud peaksid olema. Paraku on kalmistu plaanid nõukaajal hävinud. Ka kalmistuvaht ei teadnud seal tänapäeval ühtegi Juske nime kandvat risti-hauaplaati olevat. Paljud hauad on vahepeal ülemaetud, paljudel vanadel raudristidel puudub nimeplaat. Nii ei õnnestunud mul täna Võnnu kalmistult Juskede haudu leida. Kirikuraamatute järgi nad aga sinna kunagi maetud on.

Päeva lõpetasime Mäksal ja Kastres. Kirikuraamatud kinnitavad, et Ju(u)sked just Kastres ja Kaagveres omal ajal ilmavalgust näinud on. Täna olen suutnud mina ajas tagasi ligi 250 aastat ja tuvastada Peter Juuski, kes sündis Vana-Kastres 1766. aastal. 130 aasta eest oli aga minu orvuks jäänud vanavanavanaisa Juhan Juske kasulapseks sealse vallavanema peres.

Igatahes oli tore näha neid paiku, kus esivanemad oma rõõmude ja muredega elanud on. Uurimistöö aga jätkub. Avastada on veel väga palju. Vaja on püüda selgitada välja nende hauad ja täpne elukoht. Ka tuleb täpsustada suguvõsa nimekirja.