Alatu eelarvelahing

Mulle ei meenu teist sellist aastat, kui valitsuskabineti ministrid oleksid pidanud riigieelarve väitlusi niivõrd avalikult. Hapukurgi-hooajal pakuvad ministrite nutulood raha vähesusest ja kogu viletsuses rahandusministri süüdistamine ajakirjanikele kindlasti väärt materjali. Samas peetakse lahingut eelarve pärast väga vales kohas. Ministrid peavad oma oma positsioone kaitsma eelkõige ikkagi valitsuskabinetis või rahandusministri juures. Meediasse minek näitab ministri nõrkust. Kui minister tunnetab, et tema valdkonnale normaalseks funktsioneerimiseks piisavalt raha ei anta, astuvad Lääne demokraatiates ministrid üldjuhul ametist tagasi.

Eriti küüniline on valitsusliikmete poolt antud olukorras rahandusministri kottimine. Padar lähtub kõigis uut riigieelarvet puudutavates ettepanekutes valitsuskabineti üksmeelsetest otsustest, sest teatavasti teeb tänane valitsus otsuseid konsensuse alusel. Samas on eelarve paljuski poliitiline otsus. Nii saab riigi tulusid suurendada vaid valitsusliidu kokkulepete alusel. Ja iga minister esindab valitsuses ka oma erakonna seisukohti.

Seega võiks justiitsminister Lang vangide massilise vabastamisega rahva hirmutamise asemel teha kõigepealt oma parteijuhtidele selgeks, et tänase olukorra on tinginud paljuski Reformierakonna õhukese riigi poliitika. Üksikisiku tulumaksu jätkuv vähendamine viib igal aastal riigieelarvest välja miljardeid kroone. Just neid kroone, millega saaks hoida jätkuvalt tööl vangivalvureid ja politseinike, tõsta õpetajate palku, tagada Eesti riigi normaalne toimimine.

Huvitav küsimus on seegi, et kusagil peaks meil olema ka peaminister. Peaministri ülesanne on teatavasti valitsuse juhtimine ja normaalse meeskonnatöö hoidmine. Ma väga loodan, et kuigi ahvatlus ajada kogu süü Padari kaela on väga suur, kutsub Ansip valitsusliikmed korrale. Kokkuvõttes on ju kõigi huvi, et Eesti saaks endale järgmiseks aastaks parima võimaliku riigieelarve.